Egiptus läbi teadusemehe silmade

Uhked vertikaalsed pulgad Karnaki templis
Eessõna
Paar targemat matsi on kunagi öelnud, et inimene on põhiloomuselt laisk ja parim motivatsioon tekib inimesel õndsas mittemidagitegemise olekus. Sellele antiiksele teadmisele tuginedes seadis paarkümmend ja  hiljem enamgi viiruslike pasataudide ja häälepuuduse käes kannatavat ning rängalt ületöötanud tegelast veebruari keskel lennukinina Egiptuse poole. Nigu rändlinnud ja nemad juba teavad, kuidas talve edukalt üle elada. Inimene loll kütab tuba ja selleks teeb 20 päeva tööd pluss ületunnid, et oma tuba soe hoida ja ei ole tulnud selle pealegi, et koliks talvekuudeks sooja päikese alla. Etteruttavalt olgu siiski öeldud, et ka Egiptuses on muide talv ja seekord õnnestus seda täiega ajastada ja elukutselised nahavähi toitjad jäid pika ninaga. Seda enam jäi aega üle ja kultuuriprogramm juba lahjaks ei jäänud. Kõigest aga järgemööda.

Geograafiatund ja ajalugu
Kunagi elasid seal targad inimesed, ehitasid kividest uhkeid asju, ajasid õlut ja veini ning kirjutasid
Tundmatu muumia ahistab lammast
keerulisi lugusid, millest alles 19.sajandil läbi ühe ülemäärasest kogusest veinist inspiratsiooni saanud prantslase abil hakati aru saama. Aga mis tänapäeva Egiptus endast kujutab? Ligi sada miljonit mussõlmani üritab valgeid ja ilmselt ka liigikaaslasi petta, tubadel pole aknaid, sitt voolab tänavail ja üle päeva tehakse pauku. Õlut ei jooda, viina ei jooda, siga ei maitse. Soojendavad end vanade egiptlaste hiilguse valgel, sest ega valge inimene neil nagunii vahet ei tee, et kes on bin laden ja kes tutanhaamon. Ilmselt poolte eurooplaste käest küsides, kes on Egiptuse president, saame vastuseks Tutanhaamon. Ja selliste käest tulebki raha ära võtta, ses osas on mussõlmanid õigel teel. Meiegi suudame osta kogu bussitäiega hunniku hoovist korjatud kive ja oleme „kingituse“ üle hiljem hapude viinamarjade kombel rõõmsad – oma lollust peab ju häbenema. Lisaks on murjamid ehitanud rahateenimiseks külade viisi paksude mahutamiseks mõeldud turismikülasid, mis veidi peaks meenutama euroopalikku elukeskkonda. Meie maabume neist ühes,
Uskmatu rüvetab mošeed
Hurghadas, Lilliländi nimelises hotellikompleksis. Ma ei tea, kellega see omanik magas, et ta neli tärni välja sebis, aga katus on siiski peakohal, vesi kõlbab munade keetmiseks ja tekk on suur. Mitmed reisilised leiavad oma toast allakukkunud kliimamasina, tegemata voodid, aga esmane paanika laheneb siiski edukalt. Selleks on külavanem mõelnud huvitava sportmängu – joo 40 õlut ja hakkab hea ning valu ununeb. Nimelt on Lilliländis all inclusive süsteem, mis teoorias lubab ohjeldamatut kaanimist, kuid tegelikkus on veidi keerukam. Nimelt valatakse janusele vaid kaks ühikut kärakat korraga ja seda suurema pitsi mõõtu anumasse. Õlle korral on seal pool vahtu ja pool sooja kaamli vedelemat väljaheidet meenutav ollus, mis viskab ikka väga kiiresti närvid krussi. Õlle järel tuleb käia sagedusega iga kolme minuti tagant ja selle füüsilise pingutuse juures kaob eelnevalt manustatud kraadide mõju kiiresti. Täielik tühikargamine. Sarnane füüsiline pingutus eelneb ka söömaaegade eel ja järel, sest söökla on rajatud eluhoonetest ligi kilomeetri või isegi enama kaugusele ja see tähendab iga jumala söögikorra jaoks parajat vantsimist. Vaadates kuurorti tavapärase külalise kehaehitust, siis ei tee selline asutuste asetus muidugi paha.

Söök
Kuurordi söök on harju keskmine. Nälga ei sure, kui just gurmaan ei ole. Parajalt kõikvõimalikku läga ja löga, kohvisaba on vaid mõne meetri pikkune, venelaste kisa kannatab ka ära. Suurim resto on vist remondis, seega tekivad parajad sabad, aga olles eelnevalt mänginud 40 õlle mängu, siis on tundlikum
Kuninganna Mäkdonaltus II
närv maha surutud ja nilbe huumor aitab järjekorras ellu jääda. Mis siis suvitaja sööma peab? Riis, kardulas, mingi täidetud paprikamoodi läga, üllatavalt palju salateid ja magusaks kõik sama keeksi põhjale loodud koogikesed. Venelased laovad taldrikud kuhjaga täis nii, et osa on lauda jõudes  ammu põrandale kukkunud ja seejärel suudavad oma paksudesse keredesse ehk kolmandiku ajada, ülejäänud jääb järele või saavad vähemalt varblased oma kõhutäie. Mis kuradi pärast peab endale sellise kuhja laduma, kui süüa sellest jõuad vaid osa? Venelastele peaks kilekotid andma, saavad äkki kaasagi pakkida. Hiljem baaris rullub lahti omapärane stsenaarium kui kaasavõetud alkoholipudelit peab ettekandja Ahmed pudeliks, millesse külaline ilmselt valab all inclusive alkoholi. Selline käitumine tundub seal olevat tavaline ja arvake ära, milline rahvus sellist skeemi ilmselt on enne rakendanud? Meile tundub see arusaamatu ja algul mõistame teenindaja pahameelt valesti. Nagu ei oleks oma alkoholi tarbimine lubatud, kuid asjad selginevad ja kaasatoodud kärakas on lõpuks igati legaalne ja pälvib ka Ahmedi kiituse.  Küsimusele, kas Ahmed ka ise teinekord vembuvett on nuusutanud, mees küll siiski solvub.  Samalaadne vigurmõte kargas mul pähe, kui uurisin, kas sealihast sašlõkki ei saa kuskilt, aga see tegi Ahmedile koledasti nalja, et mismoodi ma sellist sitta saan süüa. Gurmaanide näljasurma lükkas edasi Lilliländi värava taga toimetav kaladele spetsialiseerunud piimasaal, kus angerjaid ja muid peeneid uimelisi võis süüa odavama raha eest, kui Nõmme turul viidikaid müüakse. Müüakse ju turul ikka viidikaid?

Teadusemees on teinud eduka väljakaevamise
Alkohol, eriti õlu
No kui 40 topsi ja minimaalse sumina saamiseks peab kakskümmend korda jalutama, siis viskab ikka fekaali (muide, fekaalidest tuleb ka hiljem detailsemalt juttu) ventilaatorisse küll. Ei ole miskit meeldivamat kui pooleliitrise õllepurgi suule tõstmine, esimene lonks ja mürisev mõnukorin seedeelundkonnast. Selle inimliku hedonismi tagamiseks tuleb Egiptuses natuke vaeva näha. „Õlut müüte?“ „Ei, see on keelatud. Oota paar sekundit.“ Mitmed müüjad väljaspool kuurordi traataeda rullivad vaibad kokku, avavad salalaekad ja voilaa, Stella nimeline 4,5 kraadine rüübe tuleb nähtavale nagu vihmauss niiskest mullast. Hind ei ole just soodne, ligi kahe euro juurde purgist, kuid naudingud maksavadki palju. Müüjad teevad end huvitavaks, rääkides potensiaalsest 30-aastasest karistusest vahelejäämise korral, kuid ilmselt on bisnis kooskõlastatud väljas guljaitavate politseinikega ja kui just mitte sixpack, siis mingid dollarid liiguvad ka korravalvurite rahakotti ja õlu vahutab edasi. Igatahes suudame siingi Eesti kvaliteeti näidata. Kui tavaline Vene joodik ostab korraga neli õlut, siis eestlane 8-10. Pälvime tubli portsu kohalike tunnustust oma suutlikkuse üle. Viin ja rumm on kättesaadavad ilmselt samadel meetoditel.

Raha, st.petmine ja koinimine
„Hei mu sõber, väike kingitus! No money!“ „Ahah, noh, anna see kingitus siia ja davai siis.“ „Oot oot, tule vaata mu igasugu ehedat käsitööd ka, ilgelt haruldame kraam. 375 paundi? Mis, sitt hind vä? On jah, aga ma pakun siis 200. Noh, mis sina pakud? 175? Ei ei, sa ei jäta mulle mitte midagi ju. No
Tavaline Egiptuse bisnismänn
teeme siis ära, 100? Ei taha ikka vä? Kuule, kao siis minema loll valge, ära tagasi tule, sa oled loll“ Kauplemine antakse araablastele vist emapiimaga või joovad nad kohe sündides kaamli oma, aga see oskus on neil vajalik nagu meil õhtune õllejoomine. Emotsioonid -  pettumine, rõõm, abivalmidus ja hiljem ähvardamine on kogu Egiptuse tänavakaubanduse märksõnad. Samas, selle nähtusega tuleb kokku puutuda vaid turismiga seotud lõksudes ja turgudel. Niisama linnades keegi midagi suurt müüa ei ürita ja ollakse rõõmsad, et mingi valge larhv on nende maale tulnud. Langedes aga kohalikega kauplemisvahekorda, on kindel, et suhu saad ikka sina. Meetodeid on mitmeid. Kokkulepitud hinna juureski suudetakse kokkuleppest mööda minna, anda tagasi valesid rahatähti, neid kiiresti liigutades. Erakordset mõnu ja teenistust pakub kohalikele võimalus mängida valuutakurssidega. Kord on dollar väärt 9 kohalikku, siis 4 ja siis juba 14. Normaalne kõikumine, Rahvusvaheline Valuutafond siin riigis tegutseda ei saaks. Pappi üritab küsida isegi Hurghada lennujaama töötaja, kuigi lennujaamas on kümneid jootraha pakkumist keelavaid silte. Selleks, et oma euro või dollar kätte saada, sõidutab saabumisel kohvrivedaja meid jumala vales suunas ja hulga kohvreid kärult maha pillates ligi veerand tundi, kuigi kohvri algsest asukohast õige toani oleks olnud 45 sekundit. Kuradi ahv! Järgmine sell üritas esialgsest kokkuleppest 10 kohalikuga kaks kahvanägu marsruuttaksoga lähimasse linna teha kordi suuremat äri, andes 100 ühiku asemel esmalt tagasi 10 ja seejärel väänates dollari kurssi vaid temale arusaadavates ühikutes. Tekkis mõningane verbaalne debatt, füüsilise sekkumise ärahoidmiseks leppisime poole väiksema juurdehindlusega, kuid võitjaks jäi ju ikka murjam-taksist. Kuradi ahv! Aga noh, kaklemine päevast päeva käib meie jaoks sentide pärast, seega erakordselt ei tohiks asja südamesse võtta, terve Euroopa võtab ammu moslemitelt  s..u.

Kultuur
Õllekultuurist oli meil juba tänases loengus juttu. Vana-Egiptuse lihtrahvas kaanis juba 3000 aastat tagasi ohjeldamatult õlut, nooblim rahvas hindas veini. Ses osas võime meie ennast täna kindlasti
Erektsiooniteooria edukas tõestus
kultuurrahvaks pidada, sest oskame lugu pidada veel viinast, viskist, rummist, konjakist. Aga mingil perioodil hakkasid egiptlaste naabrid veel rohkem jooma ja läksid seeläbi julgeks ning nii tulid vaaraode maale poissmeeste pidusid pidama näiteks kreeklased, makedoonlased, süürlased ja isegi juudid. Altpoolt viskas tänase Sudaani aladel neegritel üle, et egiptlased nende kullakaevandusi tühjaks kühveldavad ja tõstsid mässu. Liibüa poolt tuli ISISe eelkäija ja egiptlaste õnnis õitseng lähenes lõplikule loojangule. Kreeklased ja muud vändagängstrid tegid epitlannadale palju segaverelisi tittesid ja nendest enam väärilist vaaraod ei tulnudki. Sellega oli vanaegiptlaste eksistents lõppenud. Ajalootunnis õpetatakse möödunut natuke teisiti, aga juba Putin teab, et Eestis võltsitakse ajalugu ja seetõttu pidasin siin vajalikuks rääkida asjadest, nagu nad tegelikult olid. Kuid oma pika ajaloo jooksul suutsid egiptlased luua väga muljetavaldava riigi, palju vägevaid kujusid ja kivist püramiide ning käsitööoskused arenesid umbes sama kiirelt nagu täna hiinlastel kõige järeletegemine välja tuleb. Meie kultuuridelegatsioon külastas suuremal määral ülem-Egiptuse pealinna Teebat, nüüdset Luksorit ja ei pidanud pettuma.Luksumine olla just Luksoris
Nissi Vaarao vaatab kuidas orjad rapsivad
leiutatud. Karnaki tempel, kus seinamaalinguid oli nii Ramsese ajast kui ka Venemaa vaarao Vova oli seal olnud, lisaks oli üks väheseid naisvaaraosid Hatsepsut püstitanud (inglise keeles on ilus sõna „erection“) peeniselaadse pulga, mida nimetatakse obeliskiks. Kuigi obeliskide püstitamise tehnoloogia on lõpuni  ebaselge, tekkis siiski meie õpetatud ringkondades uudne „erektsiooniteooria“, mille järgi valmistati kivist monoliitne tõlv maapinnal, lohistati siis kuskile mullahunniku otsa ja hakati pinnast alumise otsa alt ära kraapima. Selle tulemusena tekkis tõlvas erektsiooni meenutav protsess ja obelisk tõusis kenasti kikki. Kui ta oli saavutanud vertikaalse asendi määral, et ta suutis ise püsti püsida, oli obelisk valmis. Hatsepsut sai ühe juraka kenasti püsti, aga siis läks ahneks ja teine tõlv sel moel enam ei kikkinud ja nii ta seal nüüd vedeleb, lasknuna longu ulja pea. Peenise kummardamise vaatenurka egiptoloogid millegipärast ei jaga, aga vaadates samalaadset kultust idamaades, ei tohiks seda siiski kõrvale heita. Kultuurilaksule Karnakis järgnes gurmeelõuna, mille tõenäolistest järelmõjudest kirjeldab üks järgmine peatükk. Niiluse vesi sillerdas ja voolas Vahemere poole, kui kultuuritegelased suundusid
Vaarao Niss FIE ja Kuninganna Nehverditi
külastama Surnute linna ja selle suurimat aaret, Kuningate Orgu. Sinna on maetud ligi sada vaaraot, midagi Metsakalmistu moodi või Moskvas täidab samat otstarvet Punane väljak oma Kremli müüriäärse alaga. Kuigi Putin ilmselt loodab kohta Lenini asemel mausoleumis, on siiski veel lootust, et ta enne loomulikku lõppu kuskil seina ääres varem lõpetab ja see ei ole siis Kremli müür. Igatahes oli kuningate org väga mastaapne koht, jääb vaid ettekujutada seda kuumust, mis seal soojematel päevadel võib valitseda. Hauakambreid on avatud mitmele maitsele, enamus on üllatavalt ruumikad ja vaaraodel oli ikka alati tööhõive tagamiseks lahendus olemas ning kõik töötud aeti šefile auku kaevama. Auk tuli ju veel täis joonistada ja uskuge, see ei ole sama, mis kiri „Hui“ või „Mihkel Roogna on rets“ kuskil Sõpruse pst.171 maja seinal. Kuigi naisi Vana-Egiptuses üldiselt austati (meenutage Hatsepsuti ja tema obeliski), siis miskipärast maeti kuningannad kuskile mujale ja see ei pidanud pooltki nii võimas vaatepilt olema. Muide, egiptlaste jaoks oligi pärast surma elu olulisem, seega vaevalt kuningannad sellest erilist kodutüli tegid ja lasid vanamehel siiski mõnusalt veini ja õlut kuldse maski taha lasta. Proovisime seda hüve ka Nissi Vaaraole selgitada ja olime valmis kraapima talle Kuningate Orgu väikese askeetliku hauakambri, aga Kuningas Niss FIE lubas siiski kannatada oma rasket saatust maapeal edasi ja oodata peatse uue vaarao sündi. Hauataguse elu naudingud on muide ka araablased täna enda jaoks tähtsaks mõelnud. Mida rutem end õhku lased, seda kiiremini neitseid näppima saab. Päeva lõpetame ühe naisvaarao templis, mida parasjagu taastatakse ja kus 1997.aastal lasti binnlaadenite poolt maha ligi sada valgenahalist turisti. Sellest vahejuhtumist räägib meie väga tubli giid Kaia igaksjuhuks alles tagasiteel Hurghadasse. Samuti saame tagantjärgi vahetult peale Araabia kõrbe läbimist teada, et üldiselt liiguti siin kõrbes terrori kartuses bussidega kolonnides, kuna esines teatavaid vahejuhtumeid. Nüüd on rihm jälle lõdvaks lastud, oodatakse ilmselt  järgmist korda. Terrorit puudutades tuleb mainida, et asi kisub aina hapumaks. Just meie visiidi ajal lõigatakse
Vanasti pidas see vend end Napoleoniks, nüüd olla Ramses
naaberriigis Liibüas pead õlgadelt eriti võikal moel kahekümne ühel egiptlasel ja Egiptuse õhuvägi pommitab seepeale ISISe positsioone Liibüas. Ei ole lihtsad ajad ja aina hullemaks kisub. Kolm reisiselli käivad vaatamata Keit Pentuse (tuntakse ka kui Autorollo) hoiatusele siiski Kairos ja vaatavad püramiidi, ühte püramiidi veel ja siis veel ühte, astuvad sisse Egitptuse muuseumisse, millest murjamid on küll hindamatuid asju viimasel ajal pizduuli pannud ja saavad järjekordselt petta papüüruse- ning lõhnaõliärides, kuid ütleme nii, et Kairo on siiski vägev. Üldse on imekspandav, mis valemiga need kohalikud lendurid oma sihtkohtadesse jõuavad, Egypt Airi pardaraamatus on kena kaart, kus Helsinki asus näiteks Taimõri poolasaarel Siberis ja Tallinna kohale oli joonistatud Berliin. Heil Hitler, venelastele see raamat meeldiks oma meedias näitamiseks. Aga Kairosse ja tagasi saab jõutud, pead kehade otsas ja pauku ka ei tehtud. Mõni päev hiljem plahvatavad linnas jälle kahjuks pommid ja rätipead möllavad. Kahjuks suudavad käputäis debiilikuid luua mulje sadadest miljonitest
Nii väike ongi vä?
tublidest põliselanikest. Sama suudab ka üks venelane kuurordis, kes algul meid euromaidaniks sõimab ja teisel õhtul mulle pasunasse proovib sõita, kuna ma olevat sitt DJ ja ei mängi praegu head mussi. See vend on kahetopsi poliitika kuidagi enda kasuks tööle pannud ja väga tulemuslikult.

Fekaal24.eg
Tagasi kultuuri juurde. Tagasiteel Luksorist teeme peatuse keset Araabia kõrbe, laseme kahe paundi eest põied kortsu, kuid seedekulgla alles alustab oma showd. Minna on veel tund, kuid rünnak maos on alanud. Muutes küll asendit, mediteerides, proovides hea ja kurjaga, aga aina hullemaks kisub. Peaks proovima vist veidi gaasilist osa pealt ära lasta, aga see idee tundub kahtlane. Huvitav kumb on hullem, kas sittuda end bussis täis või oksendada lennukis jõudmata haarata oksekotti. Selline tõsimeelne ja üldhariv dilemma ei lase end kaua arutleda, sest esimene võimalus kipub teoks saama. Pöördun üldrahvalikuks kasutamiseks suletud bussi peldikusse ja karjun nagu rätipea end õhku lastes Allah Akbar ja vajutan nuppu. Saab kiirelt kergem, kui siis selgub, et selles peldikus küll vett ei ole. Kraanist küll voolab, aga jääkidest vabanemiseks kogumisanumas sellest ei jaguks. Lisaks selgub hiljem, et ruumi ventilatsioonisüsteem vabaneb oma aroomidest läbi reisijatesalongi ja seeläbi on minu tegevuse tulemused kogu seltskonnale selged. Häbinägu ees hiilin läbi bussi, kuid tagantjärgi tunnen ennast targa ja ettevõtliku mehena, sest tuleb välja, et tagaridades oli fekalismifanaatikuid
Mees oskab hoolitseda oma kõhu tervise eest
juba kogunenud mitmeid ja õige sari plahvatusi alles algab, kui buss Lilliländi nimelise peldiku ette keerab. Punasesse merre voolas sellel õhtul, alanud ööl ja järgmisel hommikul palju orgaanilisi väetisi. Allahil on ka aeg-ajalt kõht ilmselt lahti. Meditsiinil on reisil suur roll. Ettevalmistunud reisimehed on kenasti kaasa võtnud 80-kraadised medikamendid, mida saab manustada söögi alla ja söögi peale, hommikul ja õhtul, vahepeal lõuna ajal ka mošee taga. Allah on mõistev! Üldiselt olen ma nüüd rahvusvaheline mees, kõhulahtisusega on müratud juba kolmel mandril ja vähemalt viies riigis.

Tarkused tulevad
Et mitte vaimult nõdraks jääda, oli kaasa võetud paar veel targemat meest, kuigi palju targemaid annab muidugi leida. Siiski seekord veel õnnestus. Esimesel õhtul tegelesime iseendaga, teisel meiega ja kolmandal tegime juba suuri sõnu ja tegusid. Seltskonna kiituseks tuleb öelda, et vaatamata
Rõõm uutest teadmistest
enese tohutule tarkusele ja ajupotensiaalile suutsime siiski ammutada veel need viimased teadmised, mis meil seni puudu olid. Samas ruumis aga toimus veel nii mõndagi. Õhtusel perioodil, hämaruse varjus, kui Allah ammu magas, hakkas juhtuma. Ühel koledal õhtul valiti välja Miss Lillyland 2015, kus lavale sattus ka neiu Tartust, kellele sisseviskaja noormees mingit võimalust kõrvalehiilida ei andnud. Meie meespere oli paanikas, kartes Karini hilisemat kättemaksu. Kuid Karin oli vapram kui binnlaaden ise, saades müstilise ovatsiooni isegi konkureerivatelt venelastelt. Meie hulgas on naturaalne talent ja me saame seda teada alles nüüd! Juba minu vanaema ütles, et ma karjuvat nagu sada venelast, siis kuidas sada venelast tegelt kisavad, sain teada alles nüüd. Ja ütleme nii, et nad karjusid oma mitmekülgselt andetu Zeljoonaja Kuuritsa lihtsalt meie andeka Karini kõrval missiks. Oleks sel võistlusel hiljem mingi kasvuhormooni tuvastamise kuseproov, siis sellest see Kuuritsa läbi poleks saanud, aga kahjuks oli spordisaalis vaid rummi- ja viskilett, õlugi oli selleks ajaks otsas. Seega, teine koht oli meie ja edasi jätkus tantsukava vabas vormis.

Beduiinidele külla
Astusime sisse Lilliländi rannal asuvasse uhkesse kontorisse, kus härra Zaid pakkus meelelahutust mitmele maitsele. Zaidi uhke kontor koosnes ühest kirjutuslauast rannaliival, aga paljukest siis äriajamiseks soojal maal ikka vaja on. Zaid oli asjatundja ka peade mahalõikamise tehnikates, mida ta
Kreisid beduiinid
entusiastlikult mulle tutvustas. Igatahes suutis ta meile pähe määrida neljarattaliste võrridega kõrbes kupatamise, beduiinidele rahaviimise ja kaamlite näppimise. Ilma irooniata, kogemus oli 25 dollarit igaljuhul väärt. Ligi 15 Yassir Arafatti meenutavad tonti üle Araabia kõrbe mägede suunas kihutamas oli võimas vaatepilt. Allah otsustas meile saata pilves ilma ja mõistliku jaheduse, törtsu vihma tolmu taltustamiseks ja seeläbi sai seiklus mõnus. Kuningas Niss, kes siinkirjutaja apetiitset ahtrit vist nillis, sõitis nii sabas, et meenutas peale tuuri korraliku mudakaevanduse töötajat, aga see ei lasknud tuju langeda. Beduiinid olid toredad, kaamlid viisakad ja tee kuum. Täiesti arusaamatu on, millest nad seal vaid liivast ja kivist koosneval maastikul elavad ja mida teevad. Siiski on täesti võimalik, et samu inimesi võib „töövälisel“ ajal kohata näiteks Hurghada linnas ja tegemist on korraliku näitemänguga. Aga on fakt, et päris beduiinid oma elu suhtsarnasel moel siiski veedavad ja nii juba pikki aastasadu. Teine tore küllaminek on Hurghadas külastada lähedalolevat samanimeliset
Vaaraod imevad
linna, mis koosneb nii vanemast kui uuemast osast. Omamoodi meeldiv kogemus on vestelda kohalike viisakate, kuid uudishimulike inimestega ja vastata kümnetele „hellõudele“. Linnas on palju mošeesid, mõned kristlikud kirikud ja turu ning kilomeetrite viisi prügikäitlust eiravaid uulitsaid. Hea panoraamvaate saab nn. vanalinnas El-Daharis asuvast liivamäelt, mis prügiga läbisegatuna tõuseb mõneteist meetri kõrgusele ja pakub 360-kraadist vaadet üle selle puhtakujulise araabia linna. Linna pääseb kuurordist taksoga, kuid odavam on sõita valgete marsruuttaksodega, mis lakkamatult tuututavad ja omale kliente otsivad. Soovitus on valmis panna täpne raha, et vältida murjamitega hilisemat kauplemist. Petta saate ikka teie. Allah ei näe midagi, tal on omad huvid.

Lõppsõna ja kokkuvõte
Allah Akbar!

Siit leiab mõne paundi jagu ka targemat juttu

No comments:

Post a Comment